Kadaka kaitsekäevõru

Saaremaa kadakamaagia su randmel

See ei ole lihtsalt ehe – see on vägi.
Kadakas on põhjamaade püha puu, iidne kaitsjate kaitsja, kes sosistab Su randmele igavest mantrat: “Mitte miski kuri ei pääse siit läbi.”

Kadaka vägi on puhastav ja tõrjuv, kuid samas hell – ta hoiab eemal kurja silma, tumedad mõtted ja ekslevad vaimud. Ta toob hingele rahu ja kehale tasakaalu. Kui Sa teda kannad, oled justkui suitsutatud iidse püha suitsuga, mis selgesti kuulutab:
Siin valitseb valgus.

Kadakas ei olnud meie esivanematele pelgalt puit – ta oli igapäevane kaaslane. Temast tehti lusikaid ja aluseid, millega söödi pidulaual ja anti toitu hingedele. Ta oli kodu keskpunktis – puhastaja, kaitseandja, rõõmu hoidja.

Käevõru omadused:
– valmistatud naturaalsest kadakapuust
– venival kummil, sobib meestele, naistele, lastele
– lõhnab eeterlikult ja tervendavalt – kadakaõli kaitseb ka viiruste eest

Maagilised vasted:
Planeet: Marss, Saturn
Element: Tuli
Energia: Meeslik, sirge ja tugev
Loitsuline toime: puhastamine, kaitsmine, stressi hajutamine, needuste katkestamine, vaimne selgus, sisemine nägemine, manifesteerimine, uue alguse kutsumine.

Kadakas on sümbol
õnnest, valgusest ja kaitstusest.
Kui kannad teda, kannad killukest Saaremaa väge – ja ta kannab sind vastu.

 Hunt – Hingepeegel metsasügavikust

Hunt (Canis lupus) on õpetaja, kes ei pea loenguid – tema tarkus voolab läbi vaikuse, pilgu ja jälje. Ta ütleb: see, mida maailma annad, see tuleb sulle tagasi. Kui valid hirmu – kohtud hirmuga. Kui valid armastuse – saab ta su saatjaks. Kui toetad teisi, tuleb abi sulle ringiga vastu.

Harjuta. Usalda. Praktiseeri maailma igavest seadust.
Sa oled see, mida sa annad.

Minu kingitus sulle, rändaja – on meeldetuletus:
✦ Kui ihkad armastust, siis armasta – iseennast ja kõiki olendeid.
✦ Kui januned tunnustuse järele, siis tunnusta – oma valgust ja teiste oma.
✦ Kui igatsed sügavamat sidet, siis ära karda näha ja olla nähtud.

Eestis pole hundist kunagi saanud totemilooma selles pühas tähenduses, nagu on olnud mõnes teises loodusrahvas – teda ei ole peetud jumalate saadikuks ega toojaks. Ja siiski – meie rahvapärimus teab teda paremini kui ühtki teist metsalist. Meie esivanemad ei palunud hundilt andeks – nad palusid tal minna mujale, metsikusse. Mitte karja murdma, vaid kive ja puid.

Hunt oli neile vääramatu jõud – loodusjõud, kelle vastu ei võideldud, vaid keda austati ja suunati. Loitsude ja taigadega, mitte vihaga. Sest hundi kohalolu oli meeldetuletus:
Loodus ei küsi luba – ta lihtsalt on. Nii nagu sinagi